Teatavasti ei saa juuksuriks lihtsalt nii, et mina tahan ja mina hakkan!
Juuksuriks olen ma ammu ilma ihkanud saada.
Omal ajal, kui ma alles nooruke olin, kooli kõrvalt tööl hakkasin käima, sattusin läbi hea klassikaaslase Tema ema salongi administraatoriks. Seal aga samal ajal õppisid kaks nooremat naist juuksuriks Tema ema käe all. Küll vene keeles, aga pole mulle see vene keel suurt peavalu eriti ju valmistanud. Ja no kõik oli ju nii huvitav. Nii ma siis kõrvalt õppisin ka.
Samas see töö seal salongis ju oligi klientide vastu võtmine, aja kirja panemina ja lihtsalt olemine. Ja kuna mind see töö paelus, siis vaatasin ka juuksurite tööd pealt. Tuli tihti ette ka neid kordi, kui juuksuritel endil oli vaja päid pesta ja sain ka teinekord kuivatada kui aega oli piisavalt. Nemadki õpetasid mulle omakorda nippe...
Esialgu jäi minu juuksuriks saamise taha keskkooli lõputunnistus. Sellega aega läks, aga asja sai. Küll aga ei tormanud ma sellel ajal kohe juuksuri erialale. Läksin hoopis müügikorraldust õppima. Ma olen enam kui kindel, et see oli minu elu parim otsus. Miks küsid Sa kindlasti?! Vastus lihtne- ma olen tänaseks teine inimene. Ma olen julgem, ma ei karda inimestega suhelda ega julgelt peale lennata. Korra viisin ka keset müügikorralduse eriala paberid juuksurisse, aga kursusejuhendaja veenis mind ümber. Nüüd puhkasin peale kooli 2 aastat ja viisin paberid sisse.
Kui aus olla, siis eelmine aasta mõlgutasin ka mõtteid. Nii tore ju , et me oleks tütrega koos läinud kooli. Tema esimesse klassi, mina ka nö. Aga siis otsustasin, et esimene aasta koolis lapsele kindlasti keerulisem ja ma tahan olla Tema jaoks olemas. Mõeldud tehtud. Nüüd siis on paras aeg, enne kui poeg kooli läheb, saan suurema ja raskema osa mööda saata ja järgmisel aastal rohkem olemas olla!
Aga aitab sellest eelloost!
Viisin siis mina oma dokumendid uhkelt sisse 26.06.2017. Sai ruttu kohapeal asjad korda aetud ning ka test tehtud. Ma väga armastan hommikuid alustada varakult. Sellega seoses valisin ka hommikuse vestluse aja, et vestlejad oleksid sama värsked kui mina- arvake, kumb pool värskem oli? Mina igatahes mitte :D
Vestlus oli 14.08.2017. Sinna maani kuni ma seda päeva ootasin, ei olnud minus kübetki närvikõdi. Ise olin kindel, et noh, miks ma ei peaks saama, ikka saan. Ma olen ju tubli ja ma tahan seda õppida! Miks ma ei peaks saama! Mida aga lähemale aeg jõudis, siis uni kadus. Ometi olin ise abistanud pikki tööpäevi marju müüdes. Muide, see on parim eeltöö juuksuri erialale- sest enamasti olen pikad päevad ju jalgel. Oi kuidas mul esimene päev jalad tulitasid ja paistetasid, aga inimene ju harjub kõigega!
Vestlust oodates ukse taga, siis suhtleja nagu ma ikka olen, hakkasin ühe tüdrukuga rääkima , kes samamoodi ootas. Tuli välja, et ka PKHK vilistlane. Tuli järgmine, kes samamoodi oli. Aga tal oli mure, et joonistada ei osanud. Utsitasin veidi, et usun, et saab ikka hakkama.
Ja tuli minu aeg. Sai siis vestleldud, räägitud rahast ja anti mulle valge paber, kus oli ruudustik peal. Laua peal ootas mind pilt, mis tuli võimalikult üks üheselt sinma samale lehele maha joonistada. Ma ei kujuta ette kui sügavalt ja häälekalt ma hingata võisin, aga murdosa sekundite jooksul leidsin ma ennast juba joonistamas. Muide, ülihea tunne oli, sest omal ajal ema suunas mind kunstiringidesse ja see kõik tasus mul ära! Mul läks aega ca 30 pluss miinus minutit. Emana kuulatasin ka poole kõrvaga teiste vestlusi, sest huvitav oli kuulata, kui palju erinevusi on erinevatel vestlustel.
Ja siis algaski ootamine. Ma ausalt ei osanudki aru saada kas ma olin õnnelik, kurb, optimistlik või lihtsalt pohhuist. Lihtsalt ootamine oli nõme! Muutusin kärsituks juba sama õhtu, aga infot ju ei olnud. EI pidanudki olema!
Uus hommik ja uus päev!
Läksin appi marju müüma ja terve päev ketras mind minu ja tüdruku kooli algus. Ketrasin nii kõvasti, et sain lausa migreeni, õnneks sealsed omanikud on nii armsad, et saatsid mu lõunapausile ja sain end õues tuulutada.
Ja mis arvate, kas ma leidsin telefoniga mingi koha üles? Oo ei! Aga ma sain selle vastuse pool 7 ja ma sain sisse! Ma olin pingereas kolmas!!! KOLMAS!!! Kolm on minu õnnenumber. Ma olen sellel kuupäeval sündinud ja kolmandal kuu aastas. Lihtsalt igas olukorras on olnud see number minu- vahet pole kas lahutades, liites või jagades.
Aga siit algabki minu uus eluetapp! Pooleteise aasta pärast- veebruar 2019 võin ma öelda, et ma olen juuksur !
Siia oma blogisse ma hakkangi jagama oma juuksuriks saamise edulugu/arengulugu!
Juuksuriks olen ma ammu ilma ihkanud saada.
Omal ajal, kui ma alles nooruke olin, kooli kõrvalt tööl hakkasin käima, sattusin läbi hea klassikaaslase Tema ema salongi administraatoriks. Seal aga samal ajal õppisid kaks nooremat naist juuksuriks Tema ema käe all. Küll vene keeles, aga pole mulle see vene keel suurt peavalu eriti ju valmistanud. Ja no kõik oli ju nii huvitav. Nii ma siis kõrvalt õppisin ka.
Samas see töö seal salongis ju oligi klientide vastu võtmine, aja kirja panemina ja lihtsalt olemine. Ja kuna mind see töö paelus, siis vaatasin ka juuksurite tööd pealt. Tuli tihti ette ka neid kordi, kui juuksuritel endil oli vaja päid pesta ja sain ka teinekord kuivatada kui aega oli piisavalt. Nemadki õpetasid mulle omakorda nippe...
Esialgu jäi minu juuksuriks saamise taha keskkooli lõputunnistus. Sellega aega läks, aga asja sai. Küll aga ei tormanud ma sellel ajal kohe juuksuri erialale. Läksin hoopis müügikorraldust õppima. Ma olen enam kui kindel, et see oli minu elu parim otsus. Miks küsid Sa kindlasti?! Vastus lihtne- ma olen tänaseks teine inimene. Ma olen julgem, ma ei karda inimestega suhelda ega julgelt peale lennata. Korra viisin ka keset müügikorralduse eriala paberid juuksurisse, aga kursusejuhendaja veenis mind ümber. Nüüd puhkasin peale kooli 2 aastat ja viisin paberid sisse.
Kui aus olla, siis eelmine aasta mõlgutasin ka mõtteid. Nii tore ju , et me oleks tütrega koos läinud kooli. Tema esimesse klassi, mina ka nö. Aga siis otsustasin, et esimene aasta koolis lapsele kindlasti keerulisem ja ma tahan olla Tema jaoks olemas. Mõeldud tehtud. Nüüd siis on paras aeg, enne kui poeg kooli läheb, saan suurema ja raskema osa mööda saata ja järgmisel aastal rohkem olemas olla!
Aga aitab sellest eelloost!
Viisin siis mina oma dokumendid uhkelt sisse 26.06.2017. Sai ruttu kohapeal asjad korda aetud ning ka test tehtud. Ma väga armastan hommikuid alustada varakult. Sellega seoses valisin ka hommikuse vestluse aja, et vestlejad oleksid sama värsked kui mina- arvake, kumb pool värskem oli? Mina igatahes mitte :D
Vestlus oli 14.08.2017. Sinna maani kuni ma seda päeva ootasin, ei olnud minus kübetki närvikõdi. Ise olin kindel, et noh, miks ma ei peaks saama, ikka saan. Ma olen ju tubli ja ma tahan seda õppida! Miks ma ei peaks saama! Mida aga lähemale aeg jõudis, siis uni kadus. Ometi olin ise abistanud pikki tööpäevi marju müüdes. Muide, see on parim eeltöö juuksuri erialale- sest enamasti olen pikad päevad ju jalgel. Oi kuidas mul esimene päev jalad tulitasid ja paistetasid, aga inimene ju harjub kõigega!
Vestlust oodates ukse taga, siis suhtleja nagu ma ikka olen, hakkasin ühe tüdrukuga rääkima , kes samamoodi ootas. Tuli välja, et ka PKHK vilistlane. Tuli järgmine, kes samamoodi oli. Aga tal oli mure, et joonistada ei osanud. Utsitasin veidi, et usun, et saab ikka hakkama.
Ja tuli minu aeg. Sai siis vestleldud, räägitud rahast ja anti mulle valge paber, kus oli ruudustik peal. Laua peal ootas mind pilt, mis tuli võimalikult üks üheselt sinma samale lehele maha joonistada. Ma ei kujuta ette kui sügavalt ja häälekalt ma hingata võisin, aga murdosa sekundite jooksul leidsin ma ennast juba joonistamas. Muide, ülihea tunne oli, sest omal ajal ema suunas mind kunstiringidesse ja see kõik tasus mul ära! Mul läks aega ca 30 pluss miinus minutit. Emana kuulatasin ka poole kõrvaga teiste vestlusi, sest huvitav oli kuulata, kui palju erinevusi on erinevatel vestlustel.
Ja siis algaski ootamine. Ma ausalt ei osanudki aru saada kas ma olin õnnelik, kurb, optimistlik või lihtsalt pohhuist. Lihtsalt ootamine oli nõme! Muutusin kärsituks juba sama õhtu, aga infot ju ei olnud. EI pidanudki olema!
Uus hommik ja uus päev!
Läksin appi marju müüma ja terve päev ketras mind minu ja tüdruku kooli algus. Ketrasin nii kõvasti, et sain lausa migreeni, õnneks sealsed omanikud on nii armsad, et saatsid mu lõunapausile ja sain end õues tuulutada.
Ja mis arvate, kas ma leidsin telefoniga mingi koha üles? Oo ei! Aga ma sain selle vastuse pool 7 ja ma sain sisse! Ma olin pingereas kolmas!!! KOLMAS!!! Kolm on minu õnnenumber. Ma olen sellel kuupäeval sündinud ja kolmandal kuu aastas. Lihtsalt igas olukorras on olnud see number minu- vahet pole kas lahutades, liites või jagades.
Aga siit algabki minu uus eluetapp! Pooleteise aasta pärast- veebruar 2019 võin ma öelda, et ma olen juuksur !
Siia oma blogisse ma hakkangi jagama oma juuksuriks saamise edulugu/arengulugu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar